Article: September 28, 2014. Jaak Aaviksoo. Mitte ainult Tallinna ülikoolist

Hea ülikool peab vastama mitte üksnes kõrgetele akadeemilistele standarditele, kirjutab Jaak Aaviksoo värskes Sirbis.

11. septembril toimunud Tallinna ülikooli arengukonverents oli mitmes mõttes silmapaistev ja vaid väikese liialdusena võiks seda nimetada revolutsiooniliseks. Muidugi mitte konverentsi ennast, mis, tõsi, oli ka igati ajakohase korraldusega, vaid eelkõige ülikooli esitatud arenguvisiooni aastani 2020. 

Vähemasti Eesti kontekstis väljus see julgelt traditsiooni raamidest ja kõigutas paljusid seisukohti, mis moodustavad vähemasti saksa kultuuriruumis ülikoolide vundamendi.

Alustuseks sõnas rektor Tiit Land, et ta loodab uue visiooniga jõuda olukorrani, kus trammis küsitletud inimes­test ei ole kellelgi raskusi selgitada, mis Tallinna ülikool on. Selge kuvandi seadmine peamiseks arenguideaaliks tähendab sama selget soovi olla suunatud inimestele. Mitte teaduste tempel ja vooruste varjupaik tõe jumala teenimiseks, nagu on sajandeid korranud paljud ülikoolid siin ja piiri taga, vaid soov olla inimeste jaoks suurema tähendusega.

Tulevase kuvandi piirjooned on aimatavad ülikooli tehtud valikus koondada oma tegevus viide fookusvaldkonda – haridusuuendus, terve ja säästev eluviis, digi- ja meediakultuur, kultuurilised kompetentsid ning avatud ühiskonnakorraldus + valitsemine. Ei mingit universitas’t oma distsipliinide- ja teaduskondadekeskse mõtlemisega, vaid elust välja kasvanud ülesannetele orienteeritud interdistsiplinaarne organisatsioon, kus tarvilised erialad moodustavad justkui tööriistakasti fookusprobleemide lahendamiseks. Tunnen paljusid, kes näevad füüsika, ajaloo ja sadade teiste erialade taandamises eesmärgist vahendiks pühaduseteotust. Fookustamise juurde kuulub ka arusaam, et mitte kõiki võimalikke tööriistu ei pruugi valitud ülesannete lahendamisel vaja minna ka siis, kui nad on igati kvaliteetsed.

Kolmandaks «patuks» võib pidada välja kuulutatud ambitsiooni muuta ühiskonda. Tallinna ülikool olgu mitte sõltumatusele pretendeeriv ja selle tagamiseks elevandiluust tornis elav akadeemiline kriitik, vaid aktiivne kogukond, kelle ülesandeks on muuta ümbritsevat keskkonda. Akadeemilise aktivismi vältimatuks kaasandeks on vajadus teha (poliitilisi) valikuid ja risk kaotada seeläbi sõltumatus, aga ka vastutus muudatuste lõpptulemuse eest, mis ei piirdu kaugeltki vaid akadeemilise sfääriga.

Tunnistamine: üliõpilased on esmatähtsad

Kõrghariduse massiliseks muutumisest alates on pidevalt räägitud vajadusest muuta ühtlasi ülikoolide kontseptsionaalseid aluseid. Kui kõrgkooli läheb iga teine noor, siis ei saa ülikoolidki olla samuti korraldatud nagu Humboldti-aegsel Saksamaal poolteistsada aastat tagasi, mil ülikooli jõudis vaevalt iga kahekümnes. Kui siia lisada infotehnoloogia areng, globaliseerumine ja interdistsiplinaarsuse vältimatus, on selge, et vanaviisi jätkata muutub üha raskemaks ja seetõttu tuleb Tallinna ülikooli valikut kindlasti tervitada. Muidugi, palju olulisem, aga kindlasti ka mõõtmatult raskem on soovitu teoks teha. Loodame, et ülikoolil – üliõpilastel, õppejõududel-teadlastel ja eri taseme juhtidel – jätkub meele- ja sihikindlust valitud teed pidi edasi minna. Aga sel­lest ei piisa, kui ümbritsev keskkond ei toeta ettevõetavaid muudatusi. Toetus eeldab muutusi avalikkuse suhtumises ülikoolidesse ja hoiakutes, mis lõpuks väljenduvad tunnustuses, aga ka seadustes ja rahastuses. See kõik ei puuduta loomulikult üksnes Tallinna ülikooli.

Kesksel kohal on küsimus, mida avalikkus ülikoolidelt ootab. Loomulikult eeldame healt ülikoolilt (tipp)teadusele tuginevat haridust. Aga kas sellest piisab? Kas kaks või isegi kakskümnend nobelisti ühe ülikooli professorkonnas teevad sellest ülikoolist hea ülikooli? Mitte ilmtingimata. Hea ülikool peab vastama mitte üksnes kõrgetele akadeemilistele standarditele, vaid ka partnerite ootustele, olema heas mõttes kasulik. Seepärast on asjakohane niisuguste ootuste selge sõnastamine ja seejärel kajastamine ülikoolidega sõlmitavates tulemuslepingutes.

Ülikoolide peamine eesmärk ja olemasolu õigustus on õpetada üliõpilasi. «Aga teadus!?» hüüatavad paljud. Muidugi, iga õpetus olgu teaduspõhine, ent tänapäeva maailmas tuleb tõdeda, et nn teadusülikoolid moodustavad vaid väikese osa kõigist ülikoolidest. Tugevaima kõrghariduskuvandiga USAs on üle 4000 kõrgkooli. Neist sadakond ehk alla 3 protsendi jagab ligi 75 protsenti riiklikust teadusrahast ja üle 2000 jaoks on teadustöö pigem õppejõudude hobi kui tööülesanne. Ka viimaste hulgas on suurepäraseid ja väga kõrgelt hinnatud (loe: kõrge õppemaksuga) ülikoole. Seega tuleb julgelt tunnistada, et üliõpilased on esmatähtsad.

Üliõpilaste ootused on peale akadeemiliselt hea hariduse seotud ka heade töö- ja karjääriväljavaadetega. Seega tuleb ka ülikoolil selle eest hea seista. Kas ka vastutada? Mingil määral kindlasti. Igal juhul tuleb ülikoolidel pöörata rohkem tähelepanu prakti­listele oskustele, sh praktikale õpingute osana, sest seda ootavad nii üliõpilased kui ka tööandjad. Sama oluline on õpingute korraldamine niisugusel moel, et peale erialaste teadmiste saaks ülikoolist kaasa ka meeskonnatöö- ja (rahvusvahelise) suhtlusoskuse ning teisigi üldpädevusi, mis traditsioonilise õppekava raamidesse mahtuda ei taha. Tõsi, neid peaks juba gümnaasiumis ja põhi­kooliski edendama, ent oma vastutus on kindlasti ka ülikoolil. Selle avaliku ootuse võib sõnastada nii: ülikoolist saadav ei peaks olema mitte ainult abstraktselt, vaid ka konkreetselt hea ja kasulik. Vastavust ühiskonna ootustele tuleks pidevalt hinnata ja hinnangute alusel otsuseid langetada, sealhulgas ülikoolide rahastamist puudutavalt. Vaid nii sünnib ülikoolidel tegelik motivatsioon õpetamisele suuremat tähelepanu pöörata. Praegu domineerib vaikiv arusaam, et parim teadlane on iseenesest parim õpetaja ning parim teadus kasvatab iseenesest rahva rikkust.

Ei saa piirduda õpetamise ja teadusega

Kui hea õpetamine on oluline, tuleb suuta seda tunnustada iseseisva oskuse ja kunstina. See omakorda tähendab ülikoolides tööjaotuse võimaldamist – kellel suuremad võimed ja huvi end enam uurimistööga siduda, sel on võimalik õppetöö koormust vähendada, ja vastupidi, kel suurem soov õpetamisele pühenduda, sel vähendatakse vastavalt teadustöö kohustust. Oluline on seejuures, et tipptulemused mõlemal alal väärivad ka võrdset tunnustust ja tasustamist. Vahest aitaks meid selles suunas julgemini mõelda sügavate juurtega ajalooline vahetegu teadlase ja õpetlase, scientist’i ja scholar’i vahel või siis Wissenschaft’i ja Forschung’i erinev tähendus.

Ehkki õpetus ja teadus moodustavad ajalooliselt ülikooli selgroo, ei saa tänapäeval ükski ülikool sellega piirduda. Ülikoolist ja olukorrast sõltuvalt on kolmandaks tegevussuunaks lepinguline koostöö ettevõtete või avaliku sektori asutustega, loominguline ja kirjastustegevus, konsultatsioonid ning intellektuaalomandil põhinev ettevõtlus ja veel palju muud, mida kõike kokku nimetatakse ühiskonna teenimiseks. Selline tegevus on valdavalt ülikoolide endi korraldada ja vastutada, ilma et ühiskond laiemalt, eelkõige ülikoolide hindamise ja rahastamise kaudu, seda kuidagi tunnustaks või suunaks. On ilmselge, et siin on väga palju kasutamata võimalusi ülikooli teadusliku potentsiaali kasutamisel rakendusliku iseloomuga ülesannete lahendamiseks.

Eesti teaduskorraldus, väikeriigile pea ainumõeldav teaduse koondumine ülikoolidesse ja uurimistöö kvaliteedil põhinev rahastamine on oluliselt kasvatanud meie teaduse (ja teadlaste) rahvusvahelist nähtavust – üle 30 Eesti teadlase kuulub oma erialal maailma 1 protsendi enimtsiteeritud teadlaste hulka. See on kindlasti olnud edulugu ja pole kaugeltki võimatu, et mõni neist jõuab ühel päeval ka maailma absoluutsesse tippu – Nobeli auhinnani. Nii tuleb jätkata hoidmaks Eesti teadust maailma esirinnas. Sellekõrval, ainuüksi ülikoolides töötab üle 3500 akadeemilise töötaja, nende hulgas üle 450 professori. On ilmselge ja ühtlasi mõistetav, et enamiku panus maailmateadusse on palju tagasihoidlikum. Nii nagu enamik USA ülikoolide õppejõude ei sea oma peamiseks eesmärgiks konkureerida tippülikoolidega keskvalitsuse teadusgrantidele, ei ole mõistlik ka Eestis korraldada teaduse rahastamist moel, kus pea ainsaks kvaliteedikriteeriumiks on teadlaskonnasisene tunnustus tsiteeringute ja retsenseeringutena. Tänapäeva teadus on palju mitmemõõtmelisem ja üha enam muutub miljonite artiklite kõrval väärtuslikumaks praktiline kasu, mis uuringuist tõuseb. Võib olla kindel, et Eesti teaduse tegelik mõju ühiskonnale kasvaks, kui peale tippteaduse kriteeriumi küsiksime sagedamini ka selle järele, mis ühest või teisest teadustööst sisulist kasu on tõusnud. Olgu siis ettevõtluses, ühiskonnakorralduses või laiemalt avalikus elus.

Rasked valikud ülikoolide ja riigi tasandil

Ülikoolide akadeemilise tegevuse tulemuslikkuse üheks näitajaks võib pidada sõlmitud ettevõtluslepingute mahtu. See on ilmselgelt turupõhine hinnang: kui ettevõte otsustab kulutada oma raha ülikoolist tööde tellimiseks, peab sellest tellijale ka mingit kasu tõusma. Praegu moodustab teadus- ja arenduslepingute maht alla 10 protsendi ülikoolide tuludest. Usun, et sihikindla tegutsemise korral võiks see osakaal olla vähemalt kaks korda suurem. Kujundamaks ülikooli hoiakuid selles suunas, oleks ilmselt mõistlik ka osa riiklikust rahastamisest siduda ettevõtluslepingute mahuga. Erasektori hinnang ülikoolide tööle on vähemasti sama usaldusväärne kvaliteedikriteerium kui teaduslik silmapaistvus ja eespool mainitud üliõpilaste ja tööandjate hinnangud õpetuse sisule.

Ülikoolide ülesannetest rääkides tuleb kindlasti peatuda ka ühel süveneval disproportsioonil ülikoolide rahastamises. Rahastamise kasv, eriti märkimisväärselt teaduse rahastamise kasv, on eelkõige võimaldanud suurendada kulutusi uute hoonete ehitusele ja renoveerimisele, samuti vajaliku aparatuuri hankimisele, veidi vähem rahvusvahelise koostöö edendamiseks. Töötasude kasv on olnud tagasihoidlikum, ületades vaevu inflatsiooni taset. Selle tagajärjel on (eriti nooremate) teadlaste palgatase kujunenud peamiseks takistuseks tulemuslikumale tööle, sundides paljusid kas lisateenistust otsima või halvemal juhul leidma rakendust väljaspool akadeemilist tegevust. Ülikoolide rahastamise struktuuri ja sellega koos vastava kulustruktuuri ülevaatamine palkade tõusu tagamiseks on ülesanne, mida ei saa edasi lükata.

Tallinna ülikooli julge tulevikuvisioon pakub kindlasti mõtteainet ka teistele ülikoolidele ja kogu ühiskonnale. Kui me ühiselt soovime oma ülikoolidelt enam ja konkreetsemat panustamist ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisse, siis tuleb kindlasti üle vaadata ka ühiskonna ja ülikoolide vahelised suhted, motiveerides ülikoole enam panustama seal, kus seda enim vajatakse, andmata seejuures järele kitsalt akadeemilistes nõudmistes.

Vajalikud, kohati rasked valikud ei seisa mitte ainult ülikoolide ees. Ilma sama raskete valikuteta riigi tasemel ei ole sügavamad ja kestvamad muutused kahjuks võimalikud.