Article September 1, 2014. Mati Heidmets TLÜ. Uus kool

http://arvamus.postimees.ee/2904999/mati-heidmets-uus-kool

Mati Heidmets: uus kool 

01.    september 2014, //arvamus.postimees.ee

Kogu maailm otsib ajale ja elule kohast koolimudelit. TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Mati Heidmets arutleb, mida toob õpetaja-õpilase rollide vältimatu muutumine – Eestil tuleb sel teemal kaasa mõelda ja tegutseda.

OECD peasekretär Angel Gurria juhatab maailma suurima õpetajauuringu TALIS 2014. aasta raporti sisse järgmise mõtteavaldusega: «Oskused, mida tänane maailm vajab, uuenevad pidevalt. Paraku pole haridus suutnud muutustega kaasa minna. Enamik koole näeb välja nii nagu meie isaisade ajal, õpetajad pole võimelised õppuritele pakkuma uutes oludes vajalikke tarkusi ja oskusi.» Karm hinnang arenenud maailma koolikorraldusele.

Paraku ei paku Gurria ega ka kogu OECD raport lahendusi ega ütle, mida see «uutes oludes vajalike tarkuste ja oskuste pakkumine» tähendab, kuidas see praktikas välja näeb. Ega saagi öelda, ühest ja selget alternatiivi «isaisade koolile» pole olemas. Kogu maailmas käib innukas uue kooli otsimine, seda erinevate siltide ja loosungite all – konstruktivistlik haridusmudel, uus haridusparadigma, kaasav õppimine, huvitav kool, uus õpikäsitus jne.

Otsijate unistus on pakkuda «isaisade koolile» tänapäevast edasiarendust, mis oluliselt paremini haakuks muutunud eluga ning toetaks unistusi targast majandusest.

Rollinihe

Vaatamata tuhandetele otsijatele koosneb praegune alternatiiv ikka vaid ideejuppidest ja mõttekildudest selle kohta, mida tuleks teisiti teha. Mõned näevad lahendusi avastusõppes ja õpimängudes, teised pööratud klassiruumis, kolmandad õhinapõhisuses, mõned peavad vajalikuks kool hoopis ära kaotada.

Otsijatel on ka ühisjooni. Kõige selgemaks ühisosaks on soov muuta sajandeid püsinud õpetaja ja õpilase rollisuhteid. Õpetajat tahetakse nihutada eemale tõeteadja ja ainuotsustaja rollist, tuua tema rollipilti rohkem partneri, suunaja ja nõustaja elemente. Ning ka õpilane lükata eemale pelgalt äraõppija ja korralduste täitja positsioonist, pakkudes talle võimalusi isemõtlemiseks ja -otsustamiseks.

Soovis muuta õpetaja-õpilase rollisuhteid on sarnaseid jooni läänemaailmas pikka aega tiksuva soorollide liikumisega võrdsema positsiooni ja sarnasemate ootuste poole. Mõlemad toimuvad vaikselt ja pikkamisi, mõlemal on kirglikke toetajaid ja häälekaid vastaseid, lõppkokkuvõttes pole aga muutustest pääsu.

Õpetaja ja õpilase suhete teisenemine võiks olla plaastriks ka peasekretär Gurria hingele. Sest selle tagamõte ongi kooli elule lähemale toomine. Pole tänane elu ju enam sugugi väliste olude poolt paika pandud elukaar, kirjus maailmas toimetulek eeldab üha rohkem igaühe enda valikuid, otsustamist ja läbilöögivõimet.

Sama tahab ka tööturg, ka siin ei oodata mitte lihtsalt head asjatundjat, vaid just loominguliselt mõtlevat ja julgelt otsustavat tegijat. Kool, kus noor inimene pole pelgalt käsutäitja, vaid ka otsustaja ja valikute tegija, kus ta saab ka inimeseksolemise võimekust harjutada – selline kool haakub praeguse eluga selgelt paremini kui isaisade oma.

Õpetaja-õpilase rollide muutumine nihutab kooli võimusuhteid, ülalt alla tarkuse jagamise kõrvale saabuvad arutlus ja kõhklused, otsimine ja koostöö. Mis paratamatult muudab kogu koolipilti – enam pole vaja sirgeid pingiridasid ja 45-minutilisi koolitunde, hindamine sisaldab ka õpilase enda arusaama oma tulemustest, õppimise kiirus hakkab sõltuma iga õppuri geenigarnituurist, kooliellu saabuvad uurimine ja avastamine, rühmatööd ja projektiõpe. Kui siia lisada juba praegu koolis toimuv digipööre, siis tähendab see kõik traditsioonilise, klassi-ees-seletaval-õpetajal põhineva koolimudeli loojangut, õppimispilt läheb hoomamatult mitmekesiseks. Välise vaatleja jaoks ongi see uus kool, mis otsijate veendumuse kohaselt peaks märksa paremini kokku klappima õues jalutava 21. sajandiga.

Eesti väljakutse

Esmapilgul võiks Eesti kogu seda uue kooli otsimist üleolevalt pealt vaadata. PISA järgi oleme me maailma parimad, las kehvemad seal allpool sebivad. Tegelikult on Eestil vähemalt kolm põhjust uut kooli ja rollinihutamist tõsiselt võtta.

Esiteks – Eesti kooli vundament mureneb. Oleme juba harjunud igasuviste hüüatustega teemal, et jälle ei taha nad õpetajaks õppida. Teisalt soovime kõik, et meie laste ja lastelaste tulevikku kujundaksid just need kõige targemad, innukamad ja nutikamad, need, keda õpetajakoolituse auditooriumites jääb järjest vähemaks. Õpetajakutse olematu maine on üks praeguse Eesti elu kõige vastikum viitsütikuga pomm. Mainet ei muuda üleskutsed ega loosungid, seda muudab see, mis koolis tegelikult toimub. Lootus on, et uus kool võiks siin lahendust pakkuda.

Teiseks – PISA on vaid pool tõde. Eesti noorte teadmised on maailmatasemel, samas nn pehmet tarkust, seda, mida 21. sajandi elu ja tööturg üha häälekamalt küsivad – eestvedamist ja loomingulisust, ettevõtlikkust ja meeskonnavõimekust, riskijulgust ja leidlikkust –, meie noortel napib. Meie haridussüsteem toodab palju tarkust, aga kasinalt isiksuslikke kvaliteete. Meil on palju tarku nohikuid. Tõenäoliselt just siin peitub ka vastus sagedasele küsimusele, miks Eesti väga head haridusnäitajad ei konverteeru piisaval määral targaks majanduseks. Vastus on: ei piisa heast teadjast, vaja on ka tulemuslikku tegutsejat. Ja tegutsemisoskust ja -julgust tuleb treenida juba algkoolipingist peale.

Kolmandaks – Eesti õpetajad on väga head äraõpetajad. Nii head, et PISA testi täitmine pole enamikule Eesti noortest probleem. Samas osutavad rahvusvahelised haridusvõrdlused, et Eesti õpetajad on valdavalt nn teadmiste otseülekande traditsiooni kandjad, mõtestamise, reflektsiooni ja kriitilise vaate asemel domineerib äraõppimine. Tulemuseks on tugev keskmine, aga vähe tippe, tulemuseks on head teadmised, aga kesine võimekus neid loovalt ja nutikalt kasutada. Hiljutine PIAAC (nn täiskasvanute PISA) aruanne on karm, öeldes: «Eesti haridussüsteem annab noortele head infotöötlusoskused, kuid need on tulenevalt õpetamismeetoditest ja eksamiteks drillimise hirmust head vaid lühikest aega pärast lõpetamist. Võrreldes teiste riikidega on oskuste langus pärast hariduse omandamist Eestis kiirem kui mujal.»

Eesti väljakutse on väga heale kõvale haridusele juurde monteerida sama hea pehme komponent.

Õpetaja vaade

Mingit hüpet uue kooli poole ei toimu, kui Eesti õpetaja seda ei taha. 2014. aasta kevadel TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse tehtud uuringus küsiti õpetajatelt nii: «Mis on Sinu arvates kõige olulisem asi, mis peaks Eesti koolis lähiaastatel muutuma?» Eesti õpetajate kolm suurt muutmissoovi olid: koormus, palk ja maine.

Õpetaja unistab normaalsest töökoormusest, äraelamist võimaldavast palgast ning ühiskonna toetavamast suhtumisest. Mis ongi pudelikaelad – sama uuringu andmetel viibib täistööajaga õpetaja tööpäeviti koolis keskmiselt kaheksa tundi ning lisaks kulutab ta õppetööga seotud ülesannete täitmiseks kodus keskmiselt kaks tundi päevas. Kokku kümnetunnine tööpäev.

Palk on küll tõusnud, kuid püsib endiselt häbitsoonis, isegi Türgi õpetajatele pole eestlased järele jõudnud. Ning TALISe andmetel vaid 14 protsenti Eesti õpetajatest tunneb, et õpetajaametil on Eesti ühiskonnas hea maine.

Oodata sellises olukorras jõulist hüpet uue kooli poole pole lihtne. Sellele vaatamata on osa Eesti õpetajaskonnast juba teel, ise otsides ja katsetades. Et liikumine muutuks massiliseks, vajavad Eesti kool ja õpetaja üldrahvalikku toetust. Vajavad toetust kõigist torudest – ülikoolidelt tuge uue kooli mõtestamisel ja praktikasse viimisel, riigi meelekindlust türklastele järelejõudmisel, avalikkuse heatahtlikkust nägemaks seda, mis Eesti koolis suurepärane on.

Teekaart

Jõulise hüppe teekaart on tegelikult olemas. Sahtlist tuleb välja võtta Eesti elukestva õppe strateegia ja selle alusel toimetama hakata. Abiks oleks ka vigade parandamine. Muutes näiteks valitsuse määrust, millega Eesti arengu jaoks kõige olulisematel õppekavadel õppivatele tudengitele kehtestati nn erialastipendiumid. Loe, kuidas tahad, õpetajakoolitust seal kirjas pole. Kindlasti on ka keskkonnatehnoloogid ja loomakasvatajad Eesti arengu võtmetegijad, praeguses olukorras on aga tulevaste õpetajate toetamine mitu korda strateegilisem. Seda mitte ainult peasekretär Gurria rõõmustamiseks, vaid Eesti tuleviku huvides.