Ülo Vooglaid. Härra president, õppimine ei
ole töö!
tartuekspress, 4.09.2014
Vaatasin presidendi telepöördumist ja
nendin, et selles oli mitu eksitavat mõtet.
Õppimine ei
ole töö. Õppimine on õppimine. Õppes on palju tegevusi. Igas tegevuses on eri
objekt. Igaks tegevuseks on vaja eri eeldusi. Iga tegevusega saavutatakse eri
tulemusi. Inimestel on põhiseadusega õigus haridusele, aga ametnikud üritavad
seda õigust tõlgendada koolis käimise kohustusena. Põhiseaduse järgi on lapse
haridustee üle otsustamise õigus lapse vanematel, aga ametnikud arvavad, et
neil on õigus otsustada õppe mahu, struktuuri, korralduse jpm üle. Paraku ei
taha keegi kuuldagi vajadusest vastutada selle eest, mis niisuguse tegevuse
tõttu lapsest saab.
Huvi
ja tahe
Tööga on veidi
lihtsam. Kahjuks on kujunenud nii, et tööd kui fenomeni ja kui protsessi, nagu
ka töötamise eeldusi, tulemusi ja tagajärgi veel mõned saadikud ja ametnikud ei
tunne. Naljakas on meenutada, et ka nn „töörahva riigis“ ei ilmunud ühtki
õpikuks sobivat raamatut ei töö ega juhtimise kohta.
Tööl ja
õppimisel on üht-teist ühist! Mõlemad on põhimõtteliselt sundprotsessid, st iga
ühiskonnas ja kultuuris aktsepteeritav isik peab üsna palju teadma ja oskama.
Enamasti nõutakse ka arusaamist ja käitumist, mis on kooskõlas nende
arusaamadega. Praktikas taandub küsimus sundusest välise ja sisemise vabaduse
astmeks. Väärituks osutub totaalselt sunni- ja survekeskne õpe ja töö. Viimast
nimetatakse sunnitööks.
Vahelülideks
on huvi ja tahe. Teada on, et see, mis huvitab, ei väsita.
Töö tulemused
on väljaspool tegijat, õppe tulemused tegijas. Oluline oleks teada ja
arvestada, millistel eeldustel saab inimene teha tööd ja millistel eeldustel
saab õppida, luua, uurida, mängida või teha midagi muud enda ja teiste meelest
vajalikku. Töö- ja õpperõõm saab kujuneda sel määral, mil on vabadust ja
sellega kaasnevat loomingut. Subjekti areng on loomingu funktsioon; loomingu
eelduseks on vabadus, ent vabaduse kasutamise eelduseks on kord ja korraaustus.
Sundus muudab nii töö kui õppe vastikuks.
Kogemus
ennekõike
Kõike ei saa
mitte keegi teada ega osata; sestap on otstarbekas teada kõige kohta midagi ja
millegi kohta kõik. Õppe tulemust saab pidada väärtuslikuks, kui teadmised on
süstematiseeritud, kindlad, püsivad, süsteemsed ja komplekssed.
Teadmisi saab
inimene mitmel viisil, sh ka õppides, aga peamiselt siiski kogedes ja kogemata,
avastades ennast ja end ümbritsevat maailma.
Õpe on
valdavalt eesmärgipärane, kasvatus sihipärane. Väärtus kujuneb õppe ja
kasvatuse ühtsuses.
Rõhutatakse,
et õpe on elukestev. Kasvatusega on samamoodi. Muidugi muutuvad nii taotlused,
sisu, vorm kui vahendid...
Iga teadmine
on veel avaramate ja sügavamate teadmiste, oskuste omandamise kild arusaamiseks
vajalike eelduste kujunemise lõputa reas.
Mõnevõrra saab
õppida nii töötama kui õppima, aga lisaks õppimisele on vaja ka uurida ja
katsetada, proovida nii ja naa, mõelda ja mõtestada ning avastada uut ja
erilist, avastada alternatiive, analüüsida, sünteesida ja veenduda iga
võimaluse plussides ning miinustes. Igaüks loob ja avastab eeskätt ennast ja
oma teed tuntult tundmatu juurde, lähemalt kaugema poole, tervikust detailide
juurde ja detailidest terviku, selle seoste ja sõltuvuste süsteemis tundmiseni.
Kindlusetunde saavutamiseks on vaja areneda tasemele, kus saab kahelda seni
kuni õnnestub kahtlused üle kontrollida ja veenduda...
Mis on
töö?
Töö on
eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna
korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Tööle peab eelnema mõte. Töö on
teostus. Töö varieerub raskest füüsilisest tervistkahjustavast tööst tühja
lobisemiseni. Töö võib olla erakordselt pingeline ja vastutusrikas, aga ka
selline, kus pole mingeid õigusi, kohustusi ega vastutust. Keerukas töö eeldab
koostööd, milles järgitakse vastastikuse rikastamise printsiipi, ollakse
järjekindlalt nõudlikud ja luuakse üksteisele ja üldise edu saavutamiseks
vajalikke eeldusi.
Töölised
töötavad. Töö tulemust hinnatakse kvantiteedi, kvaliteedi ja tähtaegsuse
ühtsuse kaudu. Oluline on töö täpsus, puhtus, kiirus, sobivus nii standarditele
kui ka tarbijaskonna ootustele ja vajadustele, kultuuri stereotüüpidele, aga ka
ideaalidele ning vajadustele, mis tarbijatel tulevikus tõenäoliselt kujunevad.
Töö
produktiivsuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsus kujuneb töö ja juhtimise
ühtsuses. Selleks on vaja erialast, kutsealast ja ametialast ettevalmistust,
teadmiste, oskuste ja arusaamise mõistmise ühtsust. Viimase kujunemise
eelduseks on kogemus ning iseseisva mõtlemise ja mõtestamise võime.
Rõõmust
ei piisa
Õppimine on
intellektuaalne pingutus mingi teadmise ja/või oskuse omandamiseks. Õppe
objektiks saab olla tekst. Õpe sisaldab palju tegevusi. Võib öelda, et õpe
sisaldab tegevussüsteemi kõiki elemente, sh ka õppimist-õpetamist. Igal
tegevusel on oma sisu ja vorm, tähtsus ja tähendus.
Muidugi on ka
selliseid õppetekste, mis tuleb pähe õppida, ja ka selliseid, mille järgi tuleb
katsetada ja harjutada, omandada ja viimistleda oskusi nii, et need kujuneksid
mõttega pärjatud vilumusteks, mida saab vahendada ka teistele. Vaja aga on
teadmiste, oskuste ja arusaamise-mõistmise ühtsust. Arusaamine iseloomustab
arengutaset, sh mõtlemisvõimet, refleksioonivõimet, süsteemitunnetust jms.
Õppes, nagu ka
töös, uuringutes, mängudes jm on vaja mitte ainult rõõmu ja põnevust, vaid ka
visadust ja järjekindlust, huvi ja tahet keskenduda ja pühenduda, et selgeks
saada ja seostada varem õpitu, nähtu-kuuldu ning kogetuga.
Õpe ja töö ei
saa olla pelgalt lapsekeskne! Sobivuse hindamisel sobivad mõlemal puhul
kriteeriumiks eakohasuse, kultuuriseose ja arengukesksuse printsiip.
Õppimine ei
ole ei töö ega looming! Õpe sisaldab nii tööd kui loomist, nii mängu kui
uurimist, nii matkimist kui juhtimist, hindamist, sidustamist jpm.
Tegevussüsteemi kõik elemendid sisaldavad pisut tegevussüsteemi kõiki teisi
elemente; st õppimine, uurimine, loomine jne sisaldavad pisut tööd, nagu ka töö
sisaldab pisut õppimist, loomist, uurimist jt tegevusi.
Üksteise
märkamine, hoidmine ja kaitsmine on oluline, aga kaugeltki mitte küllaldane
selleks, et kool muutuks lastele ja õpetajatele soodsaks arengukeskkonnaks.
Ambitsioon
olla aina maailma parim ei ole kuigi sobiv (täpsemalt öeldes on kohatu). Eesti
ühiskonnas oleks vaja töö ja hariduse kohta umbes samasugust ühiskondlikku
kokkulepet, mis on sõlmitud kaitsekulutuste kohta ja kõlbmatuks vananenud
paradigma välja vahetada.
Vaja on
üleriigilist hariduskongressi, kus avalikult tunnistada, et Eesti kidumise
(vaesuse, madala sündivuse, massilise väljarände, meelemürkidega liialdamise ja
muu elupõletamise, juhtimisvigade jms) peamiseks põhjuseks on vilets haridus.
Varjatud
kidumine
Eestlastel, sh
eesti lastel, oleks vaja olla küllalt sarnased teiste normaalsete inimestega,
et oleks võimalik suhelda ja ühtlasi küllalt erilised, et teistel oleks mõtet
meiega suhelda. Hindamiskeskne reproduktiivne õpe, mis siiani domineerib
enamikus Eesti koolides, ei soodusta laste arengut tänapäeva ühiskonda.
Kohatu on
ignoreerida fakti, et märkimisväärne osa Eesti koolinoortest on õnnetud ja
tarbivad teistest enam alkoholi ning teisi meelemürke. Jutud, et kool on seda
parem, mida rohkem on õpilasi ja valikuid, ei päde. „Puhtal“ gümnaasiumil on ka
oma puudused, millest millegipärast ei räägita.
Üldhariduskoolide
kõrval algab õpe ka teistes koolides, sh nn kutsekoolides, kõrgkoolides ja
ülikoolides. Ka nende koolide õpilased ja õpetajad väärinuks äramärkimist,
lapsevanematest rääkimata.
Näis, mida
presidendikantselei selle peale ütleb, et töö ja õppimise eristamine siiani
raskusi valmistas.
No comments:
Post a Comment