Article: September 20, 2014. Kristi Vinter. Kool ja õpikäsitus peavad muutuma

http://arvamus.postimees.ee/2927261/kristi-vinter-kool-ja-opikasitus-peavad-muutuma

Kui uus õpikäsitus jõuab ideest teostuseni, on kool koht, kus nii õpilasel kui ka õpetajal on hea olla, kirjutab Kristi Vinter värskes Sirbis.

Viimased aastad on toonud haridusse diskussioone tekitanud mõiste – (uus) muutunud õpikäsitus. Ehkki muutunud (uue) õpikäsituse kriitikud rõhutavad, et tegemist ei ole millegi uuega ning uue õpikäsituse sarnased vaated on aktuaalsed olnud juba aastakümneid, ei ole selle vilju seni märgata. Muu hulgas takerduvad üldhariduskoolid ühiskonnas levinud arvamuse taha, et koolis on kõik hästi ja kool ei saagi praegusest palju erineda. Kas peakski?

Tõepoolest, kui pöörata pilk PISA poole, siis tundub, et kõik ongi korras – Eesti õpilased on kindlalt maailma parimate seas! Samal ajal terendab uhke PISA pingerea taustal ohumärke: PIAACi uurimus viitab sellele, et PISA tulemuste harjal püsimine kestab vaid lühikest aega pärast kooli lõpetamist ning langus on teiste riikidega võrreldes kiireim. Eesti haridussüsteemi suured mured on seotud õpilaste vähese koolirõõmu ja õpetajakutse madala staatusega ühiskonnas. TALISe uuringu andmetel tajub vaid 14 protsenti õpetajatest, et ühiskond nende ametit väärtustab. Suur surve eliitkoolidele on selge märk usalduse puudumisest tavalise kooli vastu.

Seega osundab PISA Eesti õpetaja oskusele hästi ära õpetada, kuid õpilaste õpioskused, loovus, ettevõtlikkus ja uudsetes olukordades kombineeritud oskuste kasutamine jäävad välja kujundamata.

Kool on teelahkmel

Muutmisvajaduse põhjusi on teisigi. Uuendamise pidurdajad ei ole alati kaugeltki koolid ise, vaid pigem lapsevanemad, kelle argumendid vana kooli säilitamiseks tulenevad arvamusest, et «sain mina samasuguses koolis tubliks inimeseks, saab ka laps». Argumenteerijad kipuvad unustama, et tänapäeva laps ja noor elavad sootuks teistsuguses keskkonnas. Laste argipäev on täis ekraane, infotulv on meeletu, oma identiteeti jagatakse võrgumaailma ja füüsilise keskkonna vahel, visuaalne informatsioon seljatab tekstid, pikkade lineaarsete tekstidega lugemismaterjal on hüperlingitud võrgumaailma kõrval piinarikas lugeda ning õppijate tähelepanu püüdmine muutub paljude segajate ja stiimulite külluses aina keeru­lisemaks. Esile on kerkinud vajadus teistsuguste oskuste järele, milleks on kriitiline mõtlemine, informatsiooni usaldusväärsuse hindamine, toime­tulek digitaalmaailmas ja digitaaltehnoloogia rakendamine elus ette tulevate probleemide lahendamiseks, suurem koostöövajadus jms, sest ühiskonna ees olevaid probleeme ei saa enam lahendada üksnes spetsiifiliste aineteadmiste ja oskustega. Vana kool seda kõike tagada ei suuda – ei sisuliselt ega vormiliselt.

Eesti kool on teelahkmel, kus uutmoodi veel ei oska, aga vanaviisi ka enam ei saa. Meil on uuenduslikult mõtlevaid koolijuhte ja õpetajaid, kes on saanud aru hariduse muutmise vajadusest. Ometi on uut moodi töötavaid koole väga vähe (mõtlejaid ehk rohkem) ning sageli põrkuvad innovaatiliselt mõtlevad tublid rakukesed kõigepealt lastevanemate müüri vastu, kust peegeldub vastu vana kooli kuvand oma sirgete pingiridade, koolikella ja kaardikeppi hoidva range õpetaja ning mõistmatusega, miks muudatusi on vaja.

Märksõnad ja ideed, mis kooliuuenduse kohta maailmas ringlevad, on sarnased, mistõttu on mõistlik õppida heast maailmakogemusest. Innovaatilised Eesti koolid on aga veel habrastel jalgadel ning ootavad ühiskonna arvamuse muutust, nii et nende pinnalt on uue õpikäsituse realiseerimise kohta üldistusi veel vara teha. Samuti kipub eestlane vaatama pigem piiri taha ja usaldama välismaist, kui oma kõrval olevat tublit õpetajat või uudselt mõtlevat ja toimivat koolijuhti. Koostöökultuur ja usaldus ei ole hariduse valdkonnale veel kuigi omased.

Uus õpikäsitus

Uue õppimisparadigma (nimetagem seda uueks või muutuvaks õpikäsituseks) kujundamiseks ja juurutamiseks on maailmas loodud eksperimentaalõppe­kavasid ja -koole ning algatatud projekte, mille toimivad mudelid ületavad riikide piire ning on oma haaret laiendanud üle kontinentide (nt «Big Picture Learning» USAs, Kanadas, Austraalias, Iisraelis ja Hollandis; «Kunskapsskolan» Rootsis, USAs, Inglismaal ja Indias). Nende aastatepikkune töö, järjepidev tegevuse hindamine ja head tulemused annavad kinnitust, et neilt õppimine tuleb meile kasuks.

Kui üldistada maailma­praktikat, siis, mis oleks kui:

•  ehitaks õppimise üles astmelistele ainekavadele, et õpilase tugevatele külgedele toetuv õppimine annaks võimaluse õppida eri ainevaldkondi oma tempos. Andekad liiguksid edasi kiiremini kui teised ning vähem andekaid toetataks individuaalselt siis, kui mõni vaheaste osutub keeruliseks.
•  loobuks ühevanuseliste laste klassidest, selleks et õpilased saaksid õppida individuaalses tempos, üksteist toetades ja õpetades, saades seejuures elus vajalikke koostöökogemusi;
•  kujundaks koolipäeva ümber ja loobuks 45-minutilistest ainetundidest ning rakendaks mitme eri aine õpetaja juhendamisel pikemaid, süvenemist võimaldavaid ja probleemide olemusest tervikpilti loovaid õppesessioone, mis ei hakiks õppeprotsessi seosteta ainespetsiifilisteks tükkideks. Ajaliselt rangelt määratletud tundidest loobumine loob eeldused valdkondadeüleste, probleemide lahendamist võimaldavate projektide läbiviimiseks ning projektõppe rakendamiseks. Projektõpe ei tähenda seda, et baasdistsipliinide, nagu keeled ja matemaatika, põhialuseid ei tohi õpetada klassikalisemal moel.
•  kasutaks koolisolemise aega õpitu mõtestamiseks ja aktiivseks mõtlemiseks, mitte tegevusteks, mida saab teha ka õpetajata (lugeda, kuulata loengut videost jms);
•  rakendaks projektõpet, mis viiks isoleeritud ainevaldkonnad omavaheliste seosteni ning looks asjade ja nähtuste vahele põhjendatud seosed, näitaks maailma tervikuna. Igapäevaelu tähendab paljusid probleeme, mille lahendamiseks tuleb valida õige teave, vahendid ja meetodid. Tänapäeval on ainekeskse teadmise asemel vaja pigem probleemist lähtuvat tarkust.
•  lähtuks projektide kavandamisel õpilastelt saadud sisendist, nende huvidest ja päevakajalistest sündmustest, mida käsitledes on võimalik luua seoseid nii ajaloo kui ka muude ainevaldkondadega, mida üldhariduskoolis õpetatakse, toetudes seejuures eluliste juhtumite lahendamisele;
•  vähendaks õpetaja soleerivat rolli õppeainete suulise ettekandjana ning rakendaks metoodilist mitmekesisust, mis võimaldab arendada elus vajalikke sotsiaalseid oskusi, nt koostöö, suhtlemine jms;
•  lubaks õppetöö ajal õpilasel õppida klassiruumist ja koolist väljaspool ega arvaks, et vaid kooliseinte vahel saab targaks;
•  lubaks, lausa paluks õpetajal olla partner, mentor, õppimise saatja ja kaaslane, mitte kõiketeadja, kontrollija, ülemus;
•  kutsuks kooli eri valdkondade spetsialiste, kes aitaksid kavandada kaasahaaravaid, töömaailma ja igapäevaeluga haakuvaid projekte, et õpilasel oleks põnev ja mõtestatud õppida;
•  kujundaks ümber õpetajate koormusarvestuse ning kavandaks tööaja hulka ühise, eri ainevaldkondi lõimivate projektide planeerimise, õppijate arengu kavandamise ja tagasiside andmise ning uute ülesannete ja eesmärkide seadmise aja;
•  annaks digivahendite kasutamisele koolis uue sisu, kasutaks neid õppimise rikastamise ja paindlikumaks muutmise võimalusena, aidates nii lahendada ka õpetajate ülekoormusega seotud probleeme;
•  arvestaks rohkem, et sotsiaalne maailm ei tähenda vaid silmast silma suhtlemist, vaid sama palju ka digitaalse identiteedi loomist ja kujundamist ning kavandaks selliseid teemasid õppetöösse;
•  pööraks riikliku õppekava läbivatele teemadele ja üldoskustele rohkem tähelepanu, s.t suunaks ainete sisu kõrval pilgu inimeseks kasvamise poole. Veel parem, alustaks õppetöö planeerimist just sealt.
•  võimaldaks õpilastel osaleda igapäevase koolielu korraldamises, mis arendab muu hulgas ka ettevõtlikkust, millega Eesti koolis tegeldakse praegu võrdlemisi tagasihoidlikult;
•  liidaks õppetöö hulka vabatahtliku töö, mis liidab ühiskonnaga, arendab sotsiaalset närvi, koostöö- ja sotsiaalseid oskusi;
•  paneks õpilased oma õppimise eest paremini vastutama, tõmmates neid kaasa isiklikke arengueesmärke (õppeperioodi eesmärgid ja väljakutsed) püstitama, sihte seadma ja neid koos läbi vaadates oma edusammudest enam huvituma;
•  loobuks ülalt alla tulevatest hindamismõõdikutest ja -normidest ning ehitaks hindamise üles õppijast endast, tema arenguvajadustest ja ülesannetest lähtuvalt. Selleks on suutelised juba päris väikesed lapsed, kui neid oskuslikult suunata.
•  muudaks hindamismeetodeid ja -kriteeriume, et hindamine ei mõõdaks vaid fakte, pingereastaks lapsi ja koole, vaid võtaks tähelepanu alla komplekssete probleemide lahendamise oskused.

Läbimõeldud muudatus

Uue kooli ja õpikäsituse realiseerimine nõuab ühiskonna mõtteviisi muutmist, koolikorralduse ja õpetajate koormusarvestuse teistsugust kavandamist ja rakendamist ning mõneti ka riiklike regulatsioonide ülevaatamist. Ometi ei tähenda eelnevalt kirjapandu ilmtingimata suuremat rahastust ning kindlasti ei saa seda ehitada olemasoleva süsteemi kukile, lisades õpetajate niigi pingelisse koormusse veel tükke juurde. Kirjeldatu nõuab koolis suuremat kontseptuaalset ja korralduslikku detailideni läbimõeldud muudatust.

Kui uus õpikäsitus jõuab ideest teostuseni, on kool koht, kus nii õpilasel kui ka õpetajal on hea olla. Sellises koolis on õpilane ise aktiivne – teeb, uurib, katsetab, eksib ja alustab uuesti, tema õpi­kogemus ei piirdu vaid tuima kuulamise ja äraõppimisega, vaid on vaheldusrikas ja mitmekesine. Uut õpikäsitust rakendavas koolis on õpilase individuaalne eripära ja unikaalsus koolikorralduslike võimaluste ja hindamise kaudu väärtustatud ning kõiki ei püüta vormida ühesuguseks, keskmiseks inimeseks. Õpilase isiksus ja tööeluks vajalikud oskused on ainealastest pähe õpitud teadmistest olulisemad ning kindlustavad parema toimetuleku igapäevaelus ja tööl, õpitul on eluga selge seos ning see aitab lahendada elus ette tulevaid probleeme. Oluline osa õppimisest seostub analüüsimise, kriitilise hindamise ja mõtestamisega ning õpetaja on selles protsessis meeldiv õpipartner ja õppimise saatja. Ehkki huvi on õppimise oluline eeldus ning huvitav kool sihiseadmiseks vaieldamatult vajalik, ei saa kool kunagi olla päris pingutuse- ja kohustustevaba. Küll aga pakub uus õpikäsitus taustsüsteemi, et kohustus ei oleks peale surutud, vaid vabatahtlik ja mõtestatud.

Loodan, et ka meil on peagi mõni täiesti uutel sisulistel ja töökorralduslikel alustel toimiv uue aja kool, mille eeskuju levib ja innustab teisi uuendusmeelseid. Abi selleks pakub ka ülikool.